Mul on nii siiber!

tervitusi toome palmisaarelt ..





ohayooooooooooo

igatahes.
nüüd tuleb tõenäoliselt päris pikk blogipostitus. ja selles pole tõenäoliselt sõnagi ratsutamisest. niiet keda ei huvita, adios

me käisime neljakesi nädalavahetusel screw kontserdil. ja see oli kõige lebom kontserdilkäik, mida ma üldse kunagi kogenud olen.
ma üritan nüüd kõike suht detailselt kirjeldada. kõike.



hommik.
võtsime caroli peale ja sõitsime sadamasse. sõitsime A ja C terminali vahele, kus oli B terminal. suuuuure sildiga. meie seda muidugi ei näinud. ja sõitsime kuhugile mujale. helistasin kikule ja ta ütles, et tulge kähku minuti pärast pannakse kinni. oooooooookei sõidame siis suvalt sinna, silti ikka ei näinud aga kiku autot nägime. jooksime sinna ja hüppasime autosse ja siis oli mingi jama piletitega. noh, njetu :d siis me leidsime need kähku ülesse ja laevaaaa.
laevad on minuaerust nii positiivsed alati. alati juhtub soomes midagi head. alati alati.
käisime ringi ja istusime siis maha. kiku ja anna läksid 'meikima ja soengut tegema' . ära olid nad üle kahe tunni .. :d me olime mures.
aga nad ilmusid varsti välja ja me läksime autosse ja sõitsime. kiku isa näitas meile ära, kus GLORIA asus, et me pärast teaks, kuhu minna. kuigi mitu inimest juhatasid meid valele poole. kui me kohale jõusdsime, siis seal nägime fänne ootamas juba, aga kuna ei tohtinud olla ei õigelpoolteed, ega ka teiselpool, siis olid nad nurgataga. geniaalne. ma ei mäleta täpselt, kuhu kiku isa meid viis, igatahes see oli päris kamppi juures. sealt VIST kõndisime uuesti tagasi GLORIA juurde. ma ei tea. vahepealt on mälestused nagu .. kadunud. okei.
siis läksime ootama. aga seal selgitasid ühed sakslased, kes olidki need, kellest ma enne rääkisin,
et nad on siin 3 päeva O_O oodanud ja maganud. ja ütlesid meile, et mingid turvad olid neile öelnud, et nemad võivad sinna jääda, aga teised peavad nad minema saatma. okei.
siis läksime mc'i, mis oli täpselt ületee ja super vaatluskohaga. me nägime, kuidas ka teisi fänne minema saadeti. ja meie istusime siis mc's. 4 tundi järjest.


ma ei tea isegi, mis me seal tegime. me ei söönud isegi niipalju. keegi tegelikult ei saanudki väga süüa (okeiokei, anna ja kiku said vabalt). ma olin juba siis nii vaimustuses sellest, et soomes ketšup tasuta on. me rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. ja siis läksid anna ja kiku varsti kamppisse. ja meie caroliga rääkisime ja rääkisime ja rääkisime. wuuh. varsti, eeehk siis 4 tunni pärast, läksime välja ja jäime siis teiselepoole teed ootama. varsti läksid niiiiipaljud üle ise ja neile ei öeldud midagi. niiet me läksime ka.
varsti tulid mingid korraldajad ja rääkisid asjad ära. pidi olema, et nagu järjekorranumbrid antakse randomilt täiesti. joosta üle tee ei tohtinud. hästi.
anna ja kiku tulid tagasi. mõlemad olid ostnud endale 1 tähekesega läätse. see nägi hästilahe välja.

üks vägatore soome tüdruk pakkus meile kirsikommi ka. aitäh talle
varsti saime ületee minna ja siis oli juba kindlam tunne. ja siis hakkas numbrite võtmine. me veel kirjutasime omale enda numbri ka, 5'e, sest see peaks tegelikult ju töötama, kui sa piisavalt sellesse usud ja blah blah.
JÄRELIKULT keegi ei uskunud siis piisavalt .. :d
me saime 18. mis oli ülihea tegelikult.


+ see nägi tagurpidi välja nagu $1, mis oleks päris hea ju tegelt, või mis? :d need sakslased, kes olid 3 päeva maganud seal, said 56 .. mis on masendav. meie ees saadi siis 56 ja meie taga 3. nii kuidagi .. kahtlane. nad nutsid päris kõvasti. ja mul oli väga kahju, tõsiselt.
kui me seal rivis veel olime, siis tehti meist pilte ja me kirjutasime ühele suurele linale igast asju. screw sai selle endakätte pärast.


varsti hakkasime rivistuma. kui olime õiges kohas ja kõik, siis oli nii kindel tunne juba, me olime päris lähedal ka. varsti läksid carol ja anna vetsu, aga me pidime nad kohe tagasi kutsuma, sest nad tahtsid järjekorranr't teada. õnneks nad olid mõistvad ja ei küsinud seda enam.
anna ja carol läksid vetsu uuesti. ja siis.
tuli meie juurde kaamera. filmis jaapanlane, kõrval oli mingi .. soomlane ehk? küsisid, et kas me saaks palun öelda, kes on meie lemmikliikmed ja et me ütleks midagi bändile. ma mingi

... eeeeeeeeeeeeeeeeh ... CALIFORNIA?

eitegelt, ma olin

... eeeeeeeeeeeeeeeeh ... MANABU?

ta noogutas ja küsis kikult. kiku ütles yuuto, aga kahetses hiljem, sest ta oleks tahtnud byo öelda, sest byol on
NII SIIBER!
aga jah. kui me pidime midagi bändile ütlema, siis võttis kiku (väga mitteveevalajalikult) kontrolli õnneks endakätte ja ütles, et

" yeeeeeeeeah, we just wanted to say, that we'll really gonna miss yuuto. "

vaikus.
kaameramees ei liigu, aga filmib edasi. teine ka ei liigu. lihtsalt vaatavad kaamerasse. midaa .. ? umbes 20 sekundi pärast nad olid lõpuks,

" yeah, thankyou very much! "

ja läksid minema.
okei.
siis tulid anna ja carol tagasi. ja siis jäime ootama jälle. meist tehti veel pilte ja joosti kaameratega mööda jnejne. ja siis sai sisse.
kui me sisse saime, siis andsime väga kähku välisasjad ära ja jooksime saali. carol oli seal juba. ootasime mingi 5 minutit ja siis ma ütlesin carolile, et ta mu kohta hoiaks ja jooksin ise ja ostsin koti endale. ja toppisin selle korseti sisse :d sest mul polnud seda muidu kuhugile panna. jooksin tagasi. olin umbes 3. rida aga see tundus nii kaugel ikka. + mul oli mingi ülbe paksu ees, kes meelega rammis tahapoole ennast pidevalt. mul sai lõpuks
NII SIIBER
ja ma lihtsalt surusin küüned selga talle. ja mõjus. ta proovis veel paar korda, aga õppis, kui iga kord küüntega selga sai.
muusika.
elevil inimesed.
aaaaaaaaaaaaaaaah
maas olid neile pandud setlistid. väga paljusid laule esitasid teeglt.
see on mul nii hästi meeles, see kui me ootasime saalis kontserdit. ah.


ja siis see algas.
SCREW, SCREW, SCREWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWW
nad hüppasid lavale.
jin.
manabu & yuuto.
kazuki.
byo.
MIDAHELLI BYO???????
tüübil oli pool pead kiilakas ja huuled alguses tulipunased. ja tal oli pluus seljas. ma ehmatasin ära suht ikka. aga suva sellest. VÄGA HEA nägi ta ikkagi välja. kui paljud seda tegelikult suudaksid?
ma olen carol-poisile nüüd kahjuks 1 valge twixi sees, (kuigi ma sõin eesti viimase kahjuks ära) sest ta ütles, et esimene laul on kairos, aga mina ütlesin, et vegas. mis oli muidugi viimane laul ^_^''
see oli kohutavalt võimas ikka. kazuki otse mu ees, byo vasakul. aaah. kazuki naeratas. koguaeg. ja nad olid kõik niiiniii ilusad ja täiesti ebamaisete nägudega. ja väga lühikesed.
päris tõsiselt kohe, väga lühikesed. ise veel on endaarust 175 pikad. kindlasti.
gather roses oli väga kahtlase kohapeal. ma olin surmkindel, et see on encores vms aga see oli keskel enamvähem. kahtlane. vanquish oli super. kõik oli super tegelt. mingihetk pööras byo selja ja hakkas miingit asja seljast ära võtma. kõik karjusid.
kahtlaselt kiiresti minestas esimeses reas üks inimene ära. ja ma sain 2. ritta. mis oli kõigeparem rida üldse. üldse. sest mu ees oli väike ja kõhn tüdruk, kes oli täiesti nagu loodud peal lamamiseks.


ja siis
byo hüppab lavalt alla. keskele. kuna meie olime paremas ääres, kazuki pool, siis me ei hakanudki üritama proovida sinna saada. ootasime. ootasime umbes 3 laulu. ja siis hüppab byo uuesti. mulle ja carolile otse sülle.
ma vist ei pea kirjeldama, mis siis juhtus. aga praktiliselt, enne kontserdit ütles mulle carol ikka väga siiralt endaarust, et

" ma ei julgeks byod katsuda "

ma vaatasin ka, et kes see oli, kes teda jakist endapoole tõmbas ja käperdas. see oli caroli aura. mitte carol. kindlasti mitte.
siis ma vaatasin kazukile näkku. ja mõtlesin, et kui kaua ta vastu peab ilma publikusse hüppamata.
2 laulu pärast hüppas tema ka. ja tema oli ka, kuidas ma nüüd ütlen ..
higine :dd
nad olid tõesti .. läbimärjad. läbimärjad. nagu koerad. aga see polnud tülgastav. see oli kuidagi .. väga teine. väga teine.

ja ta hüppas umbes 5 laulu pärast uuesti. uuesti meile sülle.
ja nii nummi carol-poiss KISKUS KAZUKIT JUUSTEST
wtf mees
see on su lempar ju. LEMPAR! :d
aga noh jah.
varsti läksid nad minema. aa, ei, enne seda jõid nad vett lavapeal (meile muidugi keegi vett ei andnud) ja lehvitasid oma lehvikutega ja byo aatas ennast pidevalt ühest väiksest peeglist, mis lavapeal oli. ja filmis meid. ja ennast. ja jin'i. ja siis läksid minema.
EN-CO-RE! EN-CO-RE! EN-CO-RE! EN-CO-RE!
ja paari minuti pärast olid nad tagasi. byo tuli lavale päikeseprillidega, aga kui ta need ära võttis, siis tal ei olnud meiki peal. ega midagi. mitte midagi. ja ta oli ikkagi niiiiiiiii ilus. see on anne. tõsiselt.
ja laulsid veel kaks laulu. vagas oli viimane.
ma olin päris masenduses peale seda. päris .. masenduses. aga me läksime välja ja ma mõtlesin, et " ma saan piisavalt heaks, ma saan, ma saan! "
ma tahan, ma saan, ma luban.


kiku isa tuli järgi meile ja me sõitsime kiku sugulaste juurde. see oli üliilus maja. me saime kohe alguses oma toa allakorrusele. ja siis puhkasime natuke ja siis läksime sööma. söök oli ülihea. kuigi ma sõin ainult salatit. teised sõid salati kõrvale ka spagette ja kana. ja ma olin viisakas ja võtsin ka domino jäätist. ainult viisakuse pärast. tõsiselt.
ja siis läksime alla jälle. ja rääkisime ja tegime igast asju. ja läksime magama. ja siis tuli üks kiku sugulastest annaga rääkima. ta oli veidi .. täis vist. kuna anna oskab väga hästi vene keelt, siis rääkisid nad venekeeles. ja selle ajajooksul küsis see naine 3 korda, et kas ta räägib vene keelt. + see on ju kellegi poolt (ehk siis meie liidri kiku) planeeritud, et me kõik käime ratsutamas, kuulame sama muusikat ja õpime kõik jaapanikeelt. ja meil on kõigile erinevat värvvi juuksed. selle kõik on kiku ära planeerinud.
hommik.
ma tõusin esimesena üles. siis carol. ja siis teised. anna tõmbas kiku telefoni küljest mingi ripatsi ära, niiet ma sain uue sõrmuse endale. nüüd oli mu vasakul käel 4 sõrmust ja paremal 3. peale seda tegime soengud ja kõik. hakkasime enne kolme liikuma, sest Q&A session pidi ju alles kell 18.10 toimuma. jõudsime siis kohale ja küsisime kuskilt, et kus see toimub vms. saime vastuseks, et see oli juba ära olnud. miiiiiiiiiiiiiisasja.
varsti keegi tark plix sai aru, et 18. 10 oli .. kuupäev. masendav. kõndisime voimalast kamppisse. suvalises suunas, sest me ei teadnud, kus me olime. ja me ei osanud bussse kasutada. masendav oli pühapäeval masendava ilmaga mööda väärast linna käia. kui me linna juba jõudsime, siis saime teada, et pähapäeval on soomel tore komme panna kinni kõik olemasolevad poed, kaasaarvatud hiigelsuured poed nagu forum ja kamppi. tore. mis meil üle jäi. läksime mc'i istuma jälle. kõigil oli enamvähem halb tuju., mul läks tuju väga palju paremaks, kui ma malice mizerit (MALICE MIME) kuulasin. see oli nii rahustav kuidagi. ja hea. sõime. sõime.


kui me olime kikuga juba kahepeale 2-3 friikartulipakki ära söönud, siis otsustasime järgmisega söömisvõistlust teha. võtsime 6 topsitäit ketšupit ja suured friikartulid.


ja LÄÄÄÄKS! me vist jäime viiki, kuna me mõlemad tegime sohki. aga okei. istusime vist mingi 4-5 tundi mcis jälle, sest kõikkõik oli kinni. masendav. varsti õhtupoole kõndisime sadamasse ja siis autosse ja esimest korda oli meil tõesti aega, et laevapeale jõuda. alati oleme me jõudnud viimasel minutil täiesti.
laevas.
käisime alguses 2 korda poes ja siis mängisime kaarte. keegi üritas sujuvalt sisse imbuda. vot see oli tülgastav. selline .. purjus soomlane. rõve. me saime kuidagi ta minema sealt ja siis imbus keegi teine sisse. praktiliselt oli terve dialoog minu ja tema vahel selline:

N:" sooooo you girls play any games? "

ei tegelt nii ei olnud. seda küsis palju lahedam inimene. aga tema küsis:

I:" soo you girls speak english? "
S:" nope. i wish i had learned it in school, but i didn't. i'm sorry. i really wish i could just have a conversation with you right now but unfortunally .. no. i'm really sorry, but neither of us don't speak a word in english. and again, we're really sorry.

.. jah
lõpuks ta toimetati lihtsalt sealt minema.
ja meie mängisime veel kaarte ja sõime ja räääääkisime.


ja siis jõudsime tallinna. mis oli samasugune, nagu ikka. sain emaga koju.
kedagi ei huvitanud küll, aga
why should i care?
i don't care.
what did you have for lunch today?
no i don't have feelings, couse feelings are gay,
something something in the month of may ..


tsau.